Euroopa mered on muutunud oluliseks poliitikakujundamisel nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. Merede ja rannikualade kasutamine majanduslikel eesmärkidel on muutumas üha olulisemaks, kuid üha enam tekitab muret ka keskkonnaküsimused. Mereala ruumiline planeerimine on üha olulisem poliitikavaldkond, mille eesmärk on ühitada erinevad nõudmised mereruumile. Mereala ruumilist planeerimist käsitleva ELi direktiivi kohaselt peavad mõlemad liikmesriigid välja töötama oma mereala ruumilise planeerimise poliitika ja tegema nendes küsimustes koostööd. Lisaks kasutavad nad oma kavasid, et aidata kaasa mere- ja rannikumajanduse säästvale arengule ja kasvule ning mere- ja rannikuressursside säästvale kasutamisele. Mereala ruumilist planeerimist peetakse ELi integreeritud merenduspoliitikas valdkonnaüleseks poliitikavahendiks, mis võimaldab avaliku sektori asutustel ja sidusrühmadel kohaldada kooskõlastatud, integreeritud ja piiriülest lähenemisviisi merearengule. Tagamaks, et merendustegevus suudab saavutada majanduskasvu ja vältida merekasutuse konflikte, on vaja nii maismaal kui ka merel toimuva inimtegevuse integreeritud planeerimist. Mereala ruumiline planeerimine võib suurendada koordineerimist haldusasutuste vahel, edendades samal ajal piiriülest koostööd ja investeeringuid, tehes kindlaks kosmose mitmeotstarbelise kasutamise võimalikud mõjud ja võimalused. Selleks on mereala ruumilisel planeerimisel vaja territoriaalseid tõendeid. Suuremal osal merekeskkonnas toimuvast arengust ja kasutusest on ka maismaal asuv komponent või mõju. Mere- ja maismaa ruumilise planeerimise ühtlustamine on oluline ning see tuleks saavutada poliitika, kavade ja otsuste kooskõla kaudu. Maismaa ja mere vastastikune mõju on samuti tihedalt seotud mereala ruumilise planeerimise majandusliku kasuga ning mereala ruumilise planeerimisega hõlmatud merendusalaste kasutusviiside olulisusega kõnealuse piirkonna majandusarengu jaoks. Selles sihipärases analüüsis osalevad sidusrühmad on tuvastanud võimaliku võimaluse parandada oma planeerimisprotsesse nii mere- kui ka maismaaandmete ja -teabe kooskõlastatud, võrreldava ja süstemaatilise kogumise ja analüüsimise kaudu piirkondlikul tasandil (NUTS 2 või NUTS 3 mereala puhul võib-olla ka alternatiivsetes süsteemides, nt võrgupõhised statistilised klassid). Selline lähenemisviis mitte ainult ei suurendaks märkimisväärselt tõhusust asjakohaste sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste andmete kogumisel, võrdlemisel ja analüüsimisel, vaid parandaks ka arusaamist laiemast piirkondliku tasandi vastasmõjust. Selle sihipärase analüüsi raames esitatavad territoriaalsed tõendid on kasulikud kõigile liikmesriikidele, kes tegelevad eespool nimetatud ELi direktiivi rakendamisega ja mereala ruumilise planeerimisega. Kasulike andmete saamine mereala ruumilise planeerimise jaoks võib aidata suurendada piiriülest koostööd ELi riikide vahel (kaablid, torujuhtmed, laevateed, tuulerajatised) ning samuti suurendada koordineerimist iga riigi ametiasutuste vahel, kasutades ühtset vahendit, et tasakaalustada mitmesuguste merendustegevuste arengut.
