COVID-19 pandeemia on põhjustanud enneolematu sotsiaalsete, poliitiliste ja majandussüsteemide kriisi kogu Euroopas ja kogu maailmas. Alates 2020. aasta märtsist on Euroopa riigid, piirkonnad ja linnad võtnud viiruse leviku piiramiseks mitmesuguseid meetmeid. Need meetmed, mille eesmärk on leevendada survet tervishoiusüsteemidele, on avaldanud kaugeleulatuvat mõju paljudele majandussektoritele kogu kontinendil. COVID-19 ja selle leviku piiramiseks võetud sanitaarmeetmed avaldavad mitmesugust häirivat mõju inimeste elule ning linnade, suurlinnapiirkondade ja -piirkondade toimimisele. Piiramismeetmed tõid kaasa järsud muutused inimeste töö-, õppimis-, ostu-, sotsialiseerumis- ja liikumisviisides. Nende meetmete tulemused on olnud mitmel viisil kahjulikud, mis on muu hulgas viinud töö kaotamise või eesmärgi saavutamiseni vähenenud sissetulekuga, sotsiaalse isoleerituse ja/või töö tasakaalustamise ja oma laste õpetamisega kodus. Kuid pandeemia järel võib olla ka mõningat kasu. Esimesed esialgsed analüüsid näitavad, et digiüleminekut saaks kiirendada, kuna digiteenuste osutamise tugevdamine võib viia pikaajalise innovatsioonini[1]. Liikumisharjumused on pärast liikumispiirangute aegu muutunud. Juba enne pandeemiat pidasid kohalikud ja piirkondlikud poliitikakujundajad jalgrattasõitu keskkonnakasu tõttu esmatähtsaks. Pandeemia on seda arengut veelgi hoogustanud, samas kui ühistranspordis reisijate arv vähenes 70–90 % võrra mõnes suuremas linnas[2], mis on samuti suur väljakutse säästva transpordipoliitika jaoks. Üha rohkem Euroopa linnu on hakanud varustama oma kodanikke ajutise jalgrattataristuga (pop-up tsükli teed), mis võimaldab nende liikuvuspoliitika lühiajalisi kohandusi. Siiski on veel näha, kas need ajutised meetmed saab muuta püsivateks lahendusteks ning kuidas ja kas need võiksid aidata kaasa Euroopa piirkondade ja linnade rohepöördele. Kõigi valitsemistasandite poliitikakujundajad vajavad territoriaalseid tõendeid, et töötada välja poliitikameetmed pandeemia vahetu mõjuga lühiajaliseks toimetulekuks ja selle pikaajalise mõjuga toimetulekuks. Selle rakendusuuringu eesmärk on aidata kaasa selliste territoriaalsete tõendite esitamisele, analüüsides COVID-19 pandeemia geograafilisi mustreid alates selle algusest kuni 2021. aastani nii palju kui võimalik. Seda tehes keskendutakse ohjeldamismeetmete otsestele ja kaudsetele sotsiaalsetele tagajärgedele, sealhulgas nende territoriaalsele mõõtmele, mida ei ole seni käsitletud üleeuroopalistes teadusuuringutes piirkondlikul ja kohalikul tasandil.
