Alates esimese etapi taotluse esitamisest on rände ja integratsiooni küsimused ELi, riiklikul ja kohalikul (linna) tasandil märkimisväärselt suurenenud. Traagilised sündmused Pariisis, erakorraline seisukord Brüsselis, sõja ja vaesuse eest põgenevate rändajate jätkuv saabumine ning rünnakud naiste vastu mitmes Saksamaa ja Rootsi linnas on toonud esile linnade ees seisvad väljakutsed seoses uute voogude haldamise ja integratsiooni küsimusega. Viimased andmed rõhutavad poliitilise väljakutse ulatust. 2014. aastal oli 40,1 % väljaspool ELi sündinud elanikkonnast vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus (AROPE) võrreldes vähem kui 22,5 %-ga põliselanikest. Noorte puhul on olukord isegi kehvem. 2013. aastal oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus 43,8 % EL 28 16–29-aastastest noortest, kes olid sündinud välismaal, võrreldes 28,1 % noortega, kes olid sündinud kodumaal. Seoses uute saabujatega on Euroopas 2015. aastal registreeritud enneolematu arv varjupaigataotlejaid ja pagulasi, kelle varjupaigataotlusi on üle miljoni; hinnanguliselt 350 000–450 000 inimesele võidakse anda pagulasseisund või sarnane staatus, mida on rohkem kui üheski eelmises Euroopa pagulaskriisis pärast Teist maailmasõda.