Arenenud maailmas põhjustavad elussündide vähenemine ja ühiskonna vananemine negatiivseid demograafilisi muutusi, mis on nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult suureks probleemiks. Vaatamata kunstliku viljastamise (ART) ja in vitro viljastamise (IVF) meetodite efektiivsuse suurenemisele ning sünnitusega seotud füsioloogiliste protsesside põhjalikumale mõistmisele ei ole kunstliku viljastamise meetodite edukus teoreetiliselt võimalik. Samal ajal kasvab viljatusravi taotlejate arv kogu maailmas ja seega ka viljatusravi taotlejate arv. Praegu on sel viisil sündinud peaaegu 3–4 % lastest, võrreldes kõigi sündidega. Ainult 25–30 % IVF-i ajal implanteeritud embrüotest saavutab eduka raseduse, mis lõpeb sünnitusega. Kunstitehnikad viisid eduka raseduseni 1995. aastal veerandil embrüoimplantaatidest ja 28 % juhtudest kümne aasta pärast. Praegu, veel kümne aasta pärast, sünnitab ligikaudu 30 % implantaatidest elusana. Seda madalat edukuse määra kasutatakse ka Ungaris, et kompenseerida embrüote mitmekordset implanteerimist, kuid mitmikrasedustega kaasnevad suuremad terviseriskid. Selle rahvusvahelise konsensuse kohaselt on parim lahendus ühekordne embrüo siirdamine. Embrüo eeldatava elujõulisuse täpsem hindamine on hädavajalik, et muuta üks embrüo siirdamine elujõuliseks võimaluseks. Rutiinne meetod kasutab embrüote kvaliteedi hindamiseks morfoloogilisi templeid. Uuritakse embrüo sümmeetriat, selle jagunemiskiirust, blastomeeri suurust, rakuplasma granulaarsust. Siiski on tavaline, et embrüo, mis näib olevat täiuslik morfoloogilisest seisukohast, ei vasta oma ootustele. Teise võimalusena võetakse arvesse embrüo eluvõimelisuse molekulaarmarkereid ja biomarkereid. Seda tehes, kuna eetilistel põhjustel ei saa embrüot ennast enne implanteerimist embrüot ümbritsevas toitainekeskkonnas testida. Biomarkerite uuringute aluspõhimõte on see, et ei ole vaja olla teadlik täheldatud bioloogilise või biokeemilise nähtuse täpsest selgitusest, biomarker võib olla mis tahes molekul, mille kvantitatiivsetel või kvalitatiivsetel muutustel on täpne ja korratav diagnostiline väärtus. Käesolev pakkumine põhineb meie varasematel uuringutel, mille käigus püüame leida sarnased molekulaarbiomarkerid, mida on võimalik tuvastada aretusvedelikest. Selles uuringus tuvastasime osa inimese heptoglobiinivalgust, kasutades massispektromeetriat, mis on seotud vedelikkromatograafiaga, ja edukalt filtreeritud morfoloogiliselt kahjustamata, kuid mitteelujõulisi embrüoid pimedas, retrospektiivses uuringus. Lisaks sellele on meie meetodi puuduseks see, et see nõuab kallist ja keerulist instrumenti (LC-MS), mis nõuab töötamiseks täiendavaid abiseadmeid. See on võimalik uurimislaboris, kuid ei ole mingil viisil kooskõlas kliinilise rutiini kestusega (massispektromeetrilisi mõõtmisi ei saa teha rutiinselt, rahustavalt ja hinnata aja jooksul, mil embrüo emale taastub). Mõiste „Lab-on-a-Chip“ võeti kirjanduses kasutusele Twente ülikoolis Madalmaades 1990. aastate alguses. Loc tehnoloogia võimaldab integreerida laboridiagnostika protseduure seadmesse, mis kasutab miniaturiseeritud mikrofluidaalseid lahuseid. Elektroonikatööstuse arenguga on tekkinud mitmesuguseid kiibimeetodeid, mis põhinevad räni kasutamisel. Lab-on-a-Chip süsteemides võimaldavad mikrotehnoloogiad integreerida proovihalduse ja tuvastamise funktsioone kiibi suurusega ruutsentimeetrites. Nende mikrosüsteemide põhiühikud on mikrofluidilised süsteemid, mis võivad täita konkreetseid vedelikuga manipuleerimise ülesandeid, nagu uuritavate vedelike voopõhine eraldamine, bioloogilised proovid, mida saab jagada proovi komponentideks ja analüüsida eraldi. Mikrofluidics (mikrofluidics) on palju eeliseid võrreldes klassikaliste laboratoorsete meetoditega. Väikeste (ligikaudu 100 µm) iseloomulike mõõtmetega kanalites on vooluhulk tavaliselt laminaarne (mikrokanalis on „Reynoldsi arv“ väga väike), mis on kanali pideva voolu eeltingimus, mis on määratluse kohaselt täpse kvantifitseerimise oluline tingimus. Sellistes mikrokanalites või isegi kitsamates nanokanalites on laminaarse voolu tingimustes võimalik saavutada suuri kontsentratsioonierinevusi väga lühikestel vahemaadel, võimaldades mitte ainult kvalitatiivseid, vaid ka kvantitatiivseid mõõtmisi väga väikestes kogustes. Veel üks väike mikrovoolu kiipide eelis on minimaalne reaktiivivajadus. Väike suurus võimaldab mõnda nanoliitri mahuproovi või isegi
