Euroopa Komisjon näeb ühtekuuluvuspoliitika kaudu ette suurema keskendumise säästvale linnaarengule, sealhulgas keskkonnasõbralike, vähese CO2-heitega transpordisüsteemide arendamise ja säästva linnalise liikumiskeskkonna edendamise kaudu. Euroopa Liit võttis 9. märtsil 2007 vastu energiapaketi muutuva maailma jaoks, võttes ühepoolselt kohustuse vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % võrra, suurendades energiatõhusust 20 % võrra ja saavutades 20 % taastuvenergiast energiaallikate jaotuses. Sellest vaatepunktist on põhielement säästva linnalise liikumiskeskkonna kava, mis on Euroopa Liidu dokumentide kohaselt strateegiline avaliku poliitika dokument, mille eesmärk on rahuldada inimeste liikuvusvajadusi ja majandustegevust linna- või suurlinnapiirkondades parema elukvaliteedi nimel, käsitledes kõiki transpordiliike kogu linnastus, eelkõige ühis- ja eratransporti, kauba- ja reisijaid, mootoriga ja mootorita, liikuvaid või paikseid transpordiliike. Euroopa Liidu Regioonide Komitee on rõhutanud vajadust ühendada kohalikud ja piirkondlikud jõupingutused, arvestades, et mitmetasandiline valitsemine on sobiv vahend kliimamuutustega võitlemise meetmete tõhususe suurendamiseks. Seega põhineb linnatranspordi planeerimise strateegiline lähenemisviis integratsiooni, osalemise ja hindamise põhimõtetel, et vastata linna ja suurlinnapiirkonna üksikisikute ja institutsioonide või ettevõtete liikuvusvajadustele, et parandada elukvaliteeti. Linnalise ja linnadevahelise liikuvuse suurendamine on Euroopa Liidu põhiteemad perioodil 2014–2020, seega on kohalike ühistranspordisüsteemide loomine, moderniseerimine või laiendamine Euroopa Liidu jooksval aastal rahastamisprioriteedid. Seega peab Euroopa, riiklike ja kohalike programmdokumentide kohaselt linnalise liikumiskeskkonna arendamine muutuma palju vähem sõltuvaks autode kasutamisest, muutes rõhuasetust peamiselt nende kasutamisel põhinevalt liikuvuselt, kõndimisel põhinevalt liikuvuselt, jalgrattasõidult kui reisivahendilt, kvaliteetse ja tõhusa ühistranspordi kasutamisest, vähendades autode kasutamist paralleelselt keskkonnasõbralike autokategooriate kasutamisega. Ummikud, autosõltuvus ja ühistranspordiühendus on probleemid, millega paljud kogukonnad praegu silmitsi seisavad. Riiklikul ja kohalikul tasandil tehtud prognoosid näitavad selgelt suundumust suurendada automatiseerimist ja igapäevaste reiside arvu. Kuna projekte ei rakendata kodanike reisimisharjumuste muutmiseks, edendatakse viise
